Õigusnorm[]
Õigusnormi ülesanne[]
on kontinentaalses õigussüsteemis küllaldaselt üldised, kättesaadavad ja mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel viisil tuleb probleem lahendada.
Õigusnormi üldisus[]
tähendab tema abstraktset iseloomu, õigusnorm sätestab vaid tüüpjuhtumeid. Regulatiivsete ja kaitsvate normide puhul leiame sealt vastava situatsiooni kirjelduse ja vastava käitumise liigi ja määra. Õigusnormi abstraktne iseloom viitab heale õiguskultuuri tasemele. Õigusnormi abstraktsus on sedavõrd oluline, et seda peetakse koguni õigusriigi vältimatuks tunnuseks. Õigusnormide kättesaadavus viitab õigusnormide kinnitamisele õiguse allikates. Mõistetavus on seotud õigusnormide keele lihtsuse ja arusaadavusega.
Erialakirjanduses lahendatakse küsimusi õigusnormide ülesannetest ühiskonnas erinevalt. Selle erinevuse põhjuseks on erinev arusaam õigusest enesest. Nii räägitakse erialakirjanduses järgmistest õiguse funktsioonidest: 1.sisemise rahu kindlustamine, mis hõlmab a) konfliktide ennetamist ja b) konfliktide lahendamist; 2. vabaduse kindlustamine, mis hõlmab a) kaitset teiste sekkumise eest isikuvabadusse, b)kaitset riigi sekkumise eest ja c) vabaduse realiseerimise garanteerimist; 3. õigusliku võrdsuse tagamine; 4. sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustuse tagamine; 5. sotsiaalse protsesside juhtimine. Kuid õigusnormide ülesandeid tähistatakse ka järgmiselt: õigusnormide keskne funktsioon on suunata ja juhtida kodanike ja ametnike käitumist. Peale selle stabiliseerivad õigusnormid suhteid ühiskonnas. Õigusnormid soodustavad inimeste sotsialiseerumist. Õigusnormid neutraliseerivad omakasupüüdlikkusest tulenevaid vastuolusid ja konflikte. Lisaks on õigusnormidel otsustamisfunktsioon.
Õigus objektiivses mõttes,[]
kui õiguskorda moodustavate kehtivate õigusnormide kogum, jaotatakse traditsiooniliselt era- ja avalikuks õiguseks. Sellest traditsioonist lähtuvalt jagunevad kõik õigusnormid nimetatud kahe õigusvaldkonna vahel kas araõiguse või avaliku õiguse normideks. Era- ja avaliku õiguse normid on õiguskorras üksteisega mitmeti seotud. See seos võib avalduda juba üksikutes õigusvaldkondades enestes. Näiteks ei ole tööõigus puhtalt eraõiguslike norme sisaldav, vaid me leiame sealt ka avalik-õiguslikke õigusnorme (kollektiivleping). Kuid sidemed era- ja avaliku õiguse normide vahel võivad olla ka funktsionaalse iseloomuga. Nii näiteks võib avalik-õiguslike normide nõuete rikkumine endaga kaasa tuua eraõiguses lepingu õigustühiseks tunnistamise. Leping, mille eesmäk on maksude maksmisest kõrvalehoidumine on õigustühine. Kuid ka avaliku õiguse normid on eraõiguse „teenistuses”. Kriminaalõiguse normid näevad ette riikliku sunnikohaldamise võimaluse eraomandi varguse korral
Kasutatud kirjandus- Raul N. Õiguse entsüklopeedia. Juura 1995.